Liikide kadu

Väljasuremiskriis

Selle sajandi kaks kõige aktuaalsemat maailma ees seisvat probleemi on liikide väljasuremine ja kliimamuutus.

2019. aasta mais avaldas ÜRO poolt juhitav valitsustevaheline elurikkuse ja loodushüvede koostöökogu IPBES Maa elurikkuse ja ökosüsteemi teenuste raporti. Selles näidati, et elurikkus kahaneb maailmas kiirenevas tempos.

Aruande kohaselt on:

• umbes miljon liiki sattunud väljasuremisohtu, paljud neist hiljuti
• kolmveerand Maa maismaast on “tõsiselt muudetud”
• kolmandik merede töönduslikest kalavarudest on languses ning ülejäänud kestlikkuse piiril
• võrreldes umbes kuue tuhande aasta taguse ajaga on kadunud 82% Maa looduslike imetajate biomassist
• otseses väljasuremisohus on: 40% kahepaiksetest, 30% korallriffe moodustavatest ainuõõssetest ja mereimetajatest, 10% putukatest
• tolmeldavate putukate arvukuse järsk vähenemine ohustab nii ökosüsteeme kui ka põllumajanduskultuuride saaki (ca poole triljoni dollari väärtuses aastas)

Euroopa elurikkust vähendavad kõige rohkem intensiivsest põllumajandusest ja metsandusest tulenev elupaikade kadu ja keskkonnasaaste, mereandide ülepüük ning võõrliikide levik.
Looduskeskkonna seisund on nii palju halvenenud, et see ohustab ka inimestele elutähtsate looduse hüvede säilimist. Ohus on näiteks taimede tolmeldamine, mullaviljakuse säilimine, kaitse üleujutuste vastu ja kliima.

Eestis pole elurikkuse kadu seni nii teravalt tajutud, kuid praegu on vaesumas ka meie loodus.

Milleks meile teised liigid?

Mõtleme korraks, milleks meile kõik teised liigid, kes Maal elavad. On selge, et meil on tarvis süüa – mida mitmekesisemat toitu, seda parem. See tähendab, et me sõltume päris suurest hulgast taimedest ja loomadest. Aga me vajame ka hingamiseks hapnikku ja see tähendab juba suuremat hulka taimi, kui me süüa jõuame – puid (metsa), soid ja üüratult palju vetikaid maailmamerre. Vajame baktereid – nii neid, kes lagundavad surnud organisme kui ka neid, kes aitavad meil toitu seedida ja neid, kes seovad õhust lämmastikku ja teevad seda taimedele kättesaadavaks. Kõikide nende elu sõltub omakorda teistest liikidest ja nii on ka inimene kõige elavaga Maal ühel või teisel viisil seotud.

Võib proovida mõelda liikidele, keda me ei näi vajavat, näiteks sääskedele. Kuid tundrates, kus sääski on tohutult palju, on neil oluline roll – sääsevastsed on toiduks jõgedesse kudema tulevate lõheliste vastsetele ning verejanus sääskede parved ajavad liikvele karibud, kes liiga pikalt paigale jäädes sööksid mõned paigad samblikest tühjaks. Mitte iga sääseliik pole ehk looduses asendamatu, aga põhimõte on seesama – liikidevahelised sidemed hoiavad looduse tasakaalu. Pajud võivad tunduda paljudele mõttetute puudena, aga nende võrseid söövad talvel metskitsed, koprad, jänesed ja põdrad ning urbadest saavad oma esimese kevadise mee ja õietolmu mesilased. Kõrvenõgese lehtedest toituvad mitmed meie kaunimad liblikad.
Väga sageli me ei tea, kui oluline on looduses üks või teine side, kui tähtis on koosluses üks või teine liik. Juba seetõttu on kõik liigid olulised ja väärivad kaitset.

Ökojalajälg

Inimese mõju elukeskkonnale on hakatud mõõtma nn ökoloogilise jalajäljena.
Kui Maa viljakas pind kõikide inimeste vahel ära jagada, tuleb keskmiselt ühe inimese kohta 2 hektarit. Maailma rahvastiku suurenedes see pindala väheneb. Ökoloogiline jalajälg on sellise maa-ala ligikaudne suurus, mida on vaja ühe inimese poolt ühes aastas kasutatavate ressursside saamiseks ja tekkinud jäätmete ümbertöötlemiseks, ladestamiseks või looduslikesse aineringetesse sidumiseks. Ökojalajälge väljendatakse globaalsetes hektarites (s.o maailma keskmise bioloogilise tootlikkusega hektarites) inimese kohta aastas (gha/in/a).

Kui inimkond soovib elada jätkusuutlikult, ei tohiks ühe inimese ökojalajälg ületada keskmiselt kahte globaalset hektarit aastas. Eestlase keskmine ökojalajälg on aga 6,86 gha/in/a. Kui kõik maailma rahvad elaksid nii nagu meie, ei piisaks meile päriselt ka kolmest maakerast.

Keskmise maailmakodaniku ökoloogiline jalajälg on umbes 2,7 gha/in/a. Seega on inimkond praeguseks ületanud Maa ökoloogilise kandevõime juba 30% võrra ning elab Maa “loodusliku kapitali” arvelt. Näiteks maailma rannikumerede kalavarud on vähenenud piirini, kust nad praeguse kalastamise intensiivsuse juures enam taastuda ei suuda ja kukuvad ennustuse kohaselt kokku 2050. aasta paiku.

Väljasuremiskünnis, -võlg ja -keeris

Väheneva arvukusega liigi või populatsiooni isendite arv jõuab teatud hetkel piirini, kust edasi minnes ei suuda see enam end taastoota ning hakkab liikuma väljasuremise poole. Sellist arvukust nimetatakse väljasuremiskünniseks.
Enamus liike ei sure keskkonnatingimuste ebasobivaks muutudes kohe välja. Ehkki nad elavad edasi, on nende elujõud ja sigimisedukus vähenenud. Puudel võib lõplik väljasuremine võtta isegi mitusada aastat.
Väljasuremisvõlg on liikide arv, kes ühes muutunud keskkonnaga paigas suurima tõenäosusega välja surevad.
Kuna viimase saja aasta jooksul on muutused looduses olnud kiired, on paljud tänini püsinud liikide populatsioonid väljasuremisvõlas.
Mida väiksem on populatsioon, seda tundlikum on see edasiste muutuste suhtes. Väiksema populatsiooni vähenenud geneetiline mitmekesisus suurendab haavatavust veelgi. Nii suureneb väljasuremiskünnisel oleva liigi/populatsiooni väljasuremise tõenäosus oluliselt ja sealt edasi veelgi – liik või populatsioon on sattunud väljasuremiskeerisesse, millest pole enam kerge pääseda.

Keskkonnareostus

Kunagi paisati kõik tootmisel tekkivad heitmed otse loodusesse. Praeguseks on paljud riigid suutnud keskkonna massiivse otsereostuse lõpetada, kuid endiselt leidub paiku, kus seda tehakse.

1950. aastatel olid suureks probleemiks keskkonnamürgid, mis kogunevad toiduahelate kõrgeimateks lülideks olevatesse loomadesse, ladestuvad nende rasvkoes ja tekitavad neile tervisehäireid ja paljunemisprobleeme. Kõige kurikuulsam keskkonnamürk oli DDT, mida kasutati kahjurite tõrjeks ning malaaria ja tüüfuse leviku tõkestamiseks. Siis hakkas ilmnema DDT keskkonnamõju ja selle kasutamine keelustati. Kuid ilmusid uued keskkonnamürgid – näiteks elavhõbedaühendid, mida kasutati külvatava teravilja puhtimiseks, tselluloositööstuses ja mujal. Sarnaselt toimisid keskkonnas ka polükloreeritud bifenüülid ehk PCB-d, mida kasutati värvide ja mootoriõlide koostisainetena jm. Peale nende kasutamise keelustamist sattus neid ikkagi veel ohtralt keskkonda keemiatööstuse jääkproduktidena. Nii PCB kui DDT lagunevad looduses väga aeglaselt ja neid leidub ökosüsteemides ikka veel arvestataval hulgal.

Uute ainete ohtlikkus võib ilmneda alles mõne aja möödudes. Näiteks glüfosaat (umbrohutõrjevahendi Roundupi peamine toimeaine) on osutunud loodusele märksa kahjulikumaks, kui esialgu arvati.

Palmiõli

Õlipalmi viljadest pressitav õli moodustab kõigist tarbitavatest taimsetest õlidest kolmandiku. Paljudes riikides on see igapäevane toiduõli, koostisainena on aga palmiõli kõikvõimalikes kaupades: küpsistes, kommides, kreemides, seepides jne. Palmiõlist tehakse ka “keskkonnasõbralikku” biodiislit: Euroopa Liidus segatakse seda autode kütusesse. Nüüdseks ollakse veendutud, et palmiõli tootmine toob looduskeskkonnale kaasa väga palju probleeme: palmiistanduste rajamiseks on troopikamaades maha raiutud järjest uusi vihmametsi. See on seadnud palju liike hävimisohtu ning sundinud paljusid inimesi oma senistelt asualadelt lahkuma. Seetõttu keelatakse palmiõli kasutamine kütusena Euroopa Liidus 2030. aastast.

Poole sajandiga on Borneo ja Sumatra kaotanud palmiistandustele üle poole oma vihmametsadest. Raiestikel puhkevad hiiglaslikud metsatulekahjud, milles hukkub palju loomi. Arvatakse, et paarikümne lähima aasta jooksul hävitatakse Borneolt ja Sumatralt kõik vihmametsad, mis pole looduskaitse all. Ka kaitsealadel raiutakse ebaseaduslikult metsa ja salakütitakse loomi.

Plastjäätmed

Sünteetilised vaigud, plastmassid ehk plastid, on inimeste käsutuses olnud veidi üle sajandi. Nad on edukalt asendanud paljusid looduslikke materjale ning paljud neist on uudsete kasulike omadustega. Plaste on peetud keemiliselt üsna inertseiks ja seetõttu loodusele suhteliselt ohutuiks materjalideks, kuid tasapisi on hakanud selguma nende kahjulikud toimed elukooslustes.
Plastmassi neelamine tapab otseselt mereloomi, kuid veelgi suuremat ohtu kujutavad endast plasti laguproduktid ehk mikroplast. Mikroplastikuks nimetatakse kõiki vees mittelahustuvaid plastitükke, mis on väiksemad kui 5 mm. Mikroplast tekib näiteks sünteetilisi kiude sisaldavate rõivaste pesemisel, autorehvide kulumisel, hügieeni- ja kosmeetikatoodetesse lisatud osakeste vabanemise tõttu, või lihtsalt plastiku lagunemisel looduses.

Plastreostus on 1980. aastast alates kümnekordistunud, plastikust ja keemilisest reostusest koosnevad “surnud tsoonide” ala moodustas 2019. aastal maailmameredes veidi suurema ala kui Suurbritannia pindala.

Putukate kadu

2017. aastal leidsid saksa teadlased, et viimase 27 aasta jooksul on Saksamaa erinevatel kaitsealadel lendavate putukate biomass vähenenud ligi 45% võrra. Peasüüdlaseks selles peetakse põllumajandusmürke.

Putukate arvukuse vähenemine on põhjustanud putuktoiduliste lindude arvukuse languse. Euroopa põllumajandusmaastikus pesitsevate lindude arvukus on 30 aasta jooksul vähenenud üle poole, kadunud on üle 300 miljoni linnu.

Ilma tolmeldajateta ei kasvata paljud taimed vilju ega seemneid. Kogu maailmas on mureks kodumesilaste sage surevus, mille kõige tõsisemat vormi nimetatakse mesilaspere kokkukukkumise sündroomiks. Sellistest peredest kaovad lühikese aja jooksul kõik töömesilased ja sageli jääb tarru üksnes emamesilane koos haudmega. Arvatakse, et see on põhjustatud paljude tegurite koosmõjust, olulisemaks neist on kokkupuude põllumajandusmürkidega.

Kodumesilaste päästmiseks tehakse palju jõupingutusi. Looduslikele tolmeldajatele pole nii lihtne appi minna. Maailmas on mitmed kimalaseliigid juba muutunud äärmiselt haruldaseks. Näiteks samblakimalane (Bombus muscorum) on juba jõudnud väljasuremise piirile paljudes Lääne-Euroopa riikides.

Korallrahude hävimine

Maailma suurimad organismide poolt loodud “ehitised”, korallrahud ehk -rifid, on levinud kõigis maailma soojades madalates meredes. Korallid loovad väga mitmekesiseid elamistingimusi paljudele mereorganismidele – rahudega on seotud ligi neljandik kõigist maailmamere liikidest. Korallrahudelt püütud kalasaak toidab ligi miljardit inimest maailmas.

Viimase kolmekümne aasta jooksul on hävinud ligi pool kogu maailma korallrahudest. Riffide lõplikku kadu ennustatakse aastaks 2050. Olulisimat osa selles mängivad kliima soojenemine ja merevee hapestumine. Soojades meredes piisab kohati merevee aasta keskmise temperatuuri poolekraadisest tõusust, et algaks korallrahude pleekimine ning siis katkeb side koralle moodustavate polüüpide ja vetikate – zooksantellide – vahel. Korallidele annavad värvi just zooksantellid, nende kadudes kaob ka korallide värv.
CO₂ kontsentratsiooni tõusuga atmosfääris on kaasnenud ka selle suurem lahustumine ookeanivee pinnakihis, mis toob kaasa merevee happelisuse tõusu. See aga hakkab lagundama korallide kaltsiumkarbonaadist toest ja takistab uue toese loomist.

Lisaks kliimamuutusele ohustavad koralle ka intensiivne turism ja laevaliiklus, setete alla mattumine, põhjatraalimine ja mistahes merereostus.

Troopiliste vihmametsade hävitamine

Üle poole maailmas kirjeldatud liikidest elab troopilistes vihmametsades, ehkki need metsad ise katavad vaid 6% meie planeedi maismaast. Veel enne 1950. aastat kasvasid troopikametsad poole suuremal alal.

Praegu hävitatakse igal aastal umbes 140 000 ruutkilomeetrit (veidi alla kolmandiku Eesti pindalaga võrrelduna) vihmametsi. Seda laastamistööd juhivad puidufirmad, kes viivad metsadest välja väärtuslikuma puidu, edasise hävitustöö teevad põllumajandusfirmad või maanäljas kohalikud elanikud, kes põletavad raiutud alad lagedaks, et rajada sinna istandusi või karjamaid. 2019. aasta kuulsad põlengud Amazonase vihmametsades toimusid just sellistel aladel. Kõige ohustatumad on Lääne-Aafrika vihmametsad rahvastiku kiire kasvu tõttu. Kiirelt on kadumas ka Kagu-Aasia ja Kesk-Ameerika vihmametsad. Lõuna-Ameerikas ja Kesk-Aafrikas on küll veel järel suuri metsaalasid, kuid ka nende pindala väheneb liiga kiiresti.

Koos vihmametsade kadumisega hävivad ka liigid. Suur osa vihmametsi asustavatest liikidest on spetsialiseerunud ja elavad küllaltki väikestel aladel – seda eriti mägimetsades, kus kõrguste erinevused on liikide levikule barjääriks.

Ohud lindude rändeteedel

Rändlinde varitseb nende rännuteedel rohkesti ohte. Neil tuleb ületada suuri mere- ja kõrbealasid või kõrgmäestikke, trotsida torme, vihma, lund, külma ja kuuma, leida toitu ja vältida kiskjaid tundmatutes oludes. Ent need ohud on olnud samalaadsed läbi aegade ja linnud on evolutsiooni käigus kohastunud nendega hakkama saama. Märksa sagedamini saavad rändlindudele saatuslikuks inimeste poolt tekitatud uued ohud.

Veelindudele saavad sageli hukatuslikuks merereostus ja kalapüünised, kuid nende jaoks on elutähtis ka see, et märgalad, kus nad on aastatuhandeid rändeteedel harjunud puhkama ja toituma, ei hävineks ega reostuks. Euroopas on märgalasid aegade jooksul kuivendatud, kuid Eestis on märgalasid säilinud palju ning see teeb meie maast olulise peatuspaiga lindude Ida-Atlandi rändeteel. Saharast lõunasse jäävas Aafrikas on märgalad rändlindudele elutähtsad, sest neid on vähe ning inimesed kasutavad neid intensiivselt, paljud märgaladest on ka kuivendatud või ülemäärase veekasutuse tõttu kuivale jäänud. Kui lindude pesitsemiseks sobivad alad vähenevad ning ka sobilike talvitusalade pindala kuivab kokku, võib suureneda ka rändetee pikkus, mis suurendab väljasuremisohtu veelgi.

Palju rändlinde tapavad jahimehed ja salakütid. Ainuüksi Malta saarel lastakse ja püütakse igal aastal umbes kolm miljonit rändlindu. 2013. a leiti, et Egiptuse rannikule oli üles seatud 700 km püünisvõrke, millega püüti umbes 140 miljonit rändlindu.

Rahvusvaheline punane nimistu ja liikide ohustatuse kategooriad

Ohustatud liikide seisundi kohta annab Rahvusvaheline Looduskaitseliit (IUCN) teavet ohustatud liikide punase nimestiku kaudu.
Liikide globaalse looduskaitselise seisundi määratlemiseks on eristatud 9 kategooriat. Liike, kes kuuluvad selles klassifikatsioonis 3., 4. ja 5. kategooriasse (CR; EN; VU) peetakse lähemas või kaugemas tulevikus reaalselt ohustatud liikideks.
Väljasurnud (EX – extinct) on liigid (või mõni teine takson, näiteks alamliik), kelle ühtegi isendit pole enam elus.
Looduses välja surnud (EW – extinct in the wild) liigid elavad üksnes kultiveerituna, vangistuses või naturaliseerunud populatsioonina väljaspool oma algset levilat.

• Kriitilises seisundis (CR – critically endangered) liikidel on väga suur risk lähiajal (10 aasta või kolme põlvkonna vältel) looduses välja surra.
• Väljasuremisohus (EN – endangered) liikidel on suur risk lähiajal muutuda äärmiselt ohustatuks või looduses välja surra.
• Ohualdis (VU – vulnerable) liik elab väljavaatega umbes sajandi jooksul looduses välja surra või muutuda eriti ohustatuks.
• Ohulähedane (NT – near threatened) liik on lähedal ohualtile seisundile, kuid hetkel ei saa teda veel otseselt ohustatuks pidada.
• Soodsas seisundis (LC – least concern) liiki ei peeta ohustatuks ega ohulähedaseks.
• Puuduliku andmestikuga (DD – data deficient) liikide ohustatuse hindamiseks ei ole piisavalt informatsiooni.
• Hindamata (NE – not evaluated) liigi ohustatuse astet ei ole veel hinnatud.

Liikide ja koosluste kaitse

Silmatorkavate liikide, näiteks tiigrite, ninasarvikute, gorillade või pandakarude kaitseks on loodud maailmas rohkesti rahvusparke ja kaitsealasid. Nende heaks on paljud valmis panustama oma raha või aega. Neid liike hoitakse hoolikalt rahvuslike sümbolitena ja turismimagnetitena. Kuid ainuüksi sellest ei pruugi piisata nende populatsioonide arvukuse languse peatamiseks või väljasuremise vältimiseks. Sageli hakatakse kaitsealasid looma alles siis, kui ohustatud liigi populatsioonid on ohtlikult kokku kuivanud. Sellises olukorras hakkavadki loomulikud väljasuremise põhjused võimenduma. Liigid on korralikult kaitstud vaid siis, kui kaitse all on piisavalt nende elukooslust – ning see tähendab ühtlasi kaitset tuhandetele liikidele.

Suunisliigid

Suunisliikideks nimetatakse liike, kelle kaitse võimaldab kaitsta ka teisi liike. Suunisliikide üheks kategooriaks on tunnusliigid – liigid, kelle kohalolu, puudumine või arvukuse muutus näitab mingi nende eluks vajaliku tingimuse seisundit. Tunnusliikide arvukus annab tunnistust koosluse kvaliteedist.

Teine rühm suunisliike vajavad suurt eluala, mida kaitstes tekib kaitse ka paljudele teistele liikidele. Selliseid liike nimetatakse katusliikideks ning nende esindajateks Eestis on näiteks kotkad, must-toonekurg, lendorav ja metsis, kelle pesa- või mängupaikade ümber on inimtegevus keelatud.

Koosluste ja ökosüsteemide huvides on väga tähtis kaitsta ka tugiliike ehk liike, kelle mõju kooslustele on väga suur. Tüüpilised tugiliigid on suured rohusööjad ja tippkiskjad, aga näiteks ka kobras.

Metsandus ja liikide kaitse

Ametlikult on veidi üle poole Eestist metsamaa. Mets ise on aga järjest enam vaid kahesugune.

Loodusmetsa iseloomustab erivanuseline puistu, palju lagupuitu ja suur liigirikkus. Selles on palju vana metsa, kuid metsapõlengute aladel, tormide ja vanadusest ümberkukkuvatest puudest tekkinud häiludes hakkavad peatselt kasvama noored puud.

Majandusmetsas on tavaliselt ühevanuseline ühe või kahe puuliigi puistu. Järjekindlalt majandatud metsas ei teki lagupuitu. Mets raiutakse ja uuendatakse kohe, kui veel suhteliselt noored puud on saavutanud soovitud läbimõõdu. Aeg puude istutamisest raiumiseni ei ole piisav metsakoosluse täielikuks väljakujunemiseks. Lageraied tükeldavad metsamaastiku. Praegu moodustab 12–15% meie metsadest metsamaa, kus metsa ökoloogilises mõttes ei ole.

Metsade fragmenteerumise ja vanade metsade vähenemise tõttu hakkavad kaduma liigid, kes vajavad eluks suuremaid metsamassiive, häirimatust ja loodusmetsa elupaiku – rikkumatut samblapinnast, puutumatut metsaoja, võimsa võraga puud, lagunevat või põlenud puitu.

See kõik on juba juhtunud Rootsis ja Soomes, kus suurem osa metsast on tõmmatud puidutootmise tõhusasse konveierisse. Soome maapindalast katab mets 70%, kuid Soome looduskaitsja Pentti Linkola on nimetanud Soomet Euroopa metsatuimaks maaks.

Põllumajandus ja liikide kaitse

Põllumajandus on Maa maismaakooslusi kõige enam muutnud inimtegevus. Põllud, istandused ja rohumaad asendavad endiseid metsi, soid ja looduslikke rohumaid – kokku on maismaakooslustest oluliselt muudetud ligi 75%, suur osa sellest maast on kasutuses põllumajanduses. Kuid inimkonna toiduvajadus kasvab veelgi, see toob kaasa nii põllupinna suurenemise kui ka põllumajanduse muutumise intensiivsemaks.

Tänapäeva suurpõllud on monokultuursed – nendel üritatakse kasvatada vaid üht kultuurtaimeliiki korraga, looduslikud liigid surutakse tehniliste võtete ja põllumajanduskeemia abil alla. Selle tõttu on põllumajanduskooslused eluvaesed, neist kaob nii mullaelustik, põllulinnud kui ka taimi tolmeldavad putukad.

Mahepõllunduses ei kasutata keemilisi tõrjeaineid ja mineraalväetisi. Nii säilib mulla ja põllu elustik.

CITES ehk Washingtoni konventsioon

Loodusliku loomastiku ja taimestiku ohustatud liikidega rahvusvahelise kauplemise konventsioon ehk Washingtoni konventsioon (CITES) on olulisim lepe, mis kaitseb liike rahvusvahelise kaubanduse laastava mõju eest. See lepe sõlmiti 1973. aastal ja selle on praeguseks ratifitseerinud üle 180 riigi.

CITESi lisades on liikide nimekirjad, mille alusel rahvusvahelist kauplemist kontrollitakse ja jälgitakse. Konventsiooniga ühinenud riigid nõustuvad nendele liikidele seatavate kauplemis- ja kasutamispiirangutega. CITESi lisad ei peegelda mingi liigi ohustatuse astet, vaid pigem seda, kui oluliselt rahvusvaheline kaubandus võiks üht või teist liiki mõjutada.
I lisasse on kantud üle 1200 ohustatud taime- ja loomaliigi, kellega kauplemine kommertseesmärkidel on täielikult keelatud. Eestis elavatest liikidest kuuluvad siia näiteks merikotkas, rabapistrik, atlandi tuur ja euroopa saarmas.
II lisas on ligikaudu 21 000 liiki, mis pole otseselt ohustatud, kuid mis võivad kaubitsemise tõttu ohtu sattuda. Ka I lisa taimede ja loomade kommertseesmärkidel tehistingimustes paljundatavaid ja kasvatatavaid populatsioone koheldakse sarnaselt lisaga II. Eestis elavatest liikidest kuuluvad II lisasse näiteks hunt, must-toonekurg, apteegikaan ja käpalised.

III lisa koosneb liikidest, kes pole globaalselt ohustatud ja kellega kauplemise kohta soovib piiranguid seada mingi konkreetne riik. Eestist pole sellesse lisasse kantud ühtki liiki.

Elupaikade taastamine

Elurikkuse säilitamiseks ja suurendamiseks on hakatud taastama elukooslusi, mis on kunagi hävinud või kahjustunud maakasutuse muutuste tõttu. Eestis on taastatud soid, jõelõike ning erinevaid poollooduslikke ehk pärandkooslusi. Nii taastatakse meil puisniite ja loopealseid, mis on niitmise ja karjatamise lõppemise järel võsastunud ning millele iseloomulik liigirikkus on hävinud. Taastamise käigus tuleb kinnikasvanud loopealsel eemaldada männid, hõrendada kadakaid ning hakata alal taas karjatama. Loopealsed on kogu maailmas väga piiratud levikuga, mistõttu vajavad nad erilist kaitset. Kolmandik kogu maailma loopealsetest paikneb Eestis ning lisaks meile leidub suuremaid loopealseid ainult Ölandil ja Gotlandil Rootsis. Loopealsete kinnikasvamise tõttu on paljud seal kasvanud liigid väljasuremisvõlas. Sarnasel viisil taastatakse ka puisniite, pärast taastamist tuleb neid vaid karjatamise asemel niita. Niitudele saab sealt kadunud liikide seemneid külvata või taimi tagasi istutada.

Ökoloogilised koridorid

Elupaikade vähenemine ja killustumine on üks olulisemaid liikide väljasuremise põhjuseid. Seetõttu on oluline säilitada ühendusteed, mis võimaldavad liikidel erinevate sobivate elupaikade vahel liikuda.

Ökoloogiline koridor (ka roheline või rändekoridor) on looduslike koosluste riba kultuurmaastikul, mis ühendab kaitsealasid või üksteisest lahutatud elupaiku ja võimaldab liikidel levida.

Ökoloogiline koridor on ühtne ja katkematu, talle sarnanevad nn ökoloogilised astmelauad, mis asuvad kultuurmaastikul elupaigalaikudena ning moodustavad ühendamata “saarekestena” rändetee.

Tänapäeval on üheks sagedasemaks elupaikade tükeldajaks maanteed ja raudteed. Nende ületamiseks ehitatakse ökodukt ehk sild või tunnel, mis võimaldab metsloomadel ületada teid, kanaleid või muid kunstlikke tõkkeid.

Ökoloogiliste koridoride süsteemi ehk rohevõrgustiku säilitamine on Eesti planeerimisseaduses kohustuslikuna ette nähtud nii riiklike, maakondlike kui ka kohalike planeeringute puhul.

Väljasurevate liikide taastamine

Geenitehnoloogia areng on loonud põhimõttelise võimaluse taaselustada ka väljasurnud liike – seda muidugi siis, kui nende geneetiline materjal on säilinud.

Pürenee kaljukitse neljast almliigist on välja surnud kaks. Alamliigi Capra p. pyrenaica viimane isend suri aastal 2000, kuid enne seda oli talt võetud koeproov, mis säilitati vedelas lämmastikus. Sellest koest eraldatud rakutuumadega asendati 2003. aastal lähedaste kaljukitseliikide viljastatud munarakud ning tekkinud looted istutati kodukitsede emakatesse. 57 lootest elas sünnituseni üks, kes suri pärast seda. Sellele vaatamata loodetakse liik ikka veel elule aidata.

Euroopa piison on looduses korra välja surnud – põhiliigi viimane isend kütiti Białowieża metsades 1921. aastal ning kolm viimast piisonit kaukasuse alamliigist aastal 1927. Loomaaedades elas vaid 12 looma (11 põhiliigist ja üks kaukaasia alamliigist). Nendest pärinevad kõik praegused euroopa piisonid, seega on nende peamiseks probleemiks vähene geneetiline muutlikkus ja sugulusristumine. Piisonid taasasustati esmalt tarastatud alale Białowieża metsas 1929. aastal ning vabasse loodusesse sealsamas 1951. aastal. Piisonite arv on nüüdseks kasvanud ja neid on lastud loodusesse ka paljudes teistes Euroopa riikides, sh Lätis ja Leedus.